Kus see kohvik teil muidu asub?

 ehk üdini positiivne päev Viplala kohvikus

Tänases maailmas, kus kõike on hirmus palju, on seda tõeliselt inspireerivat leida päris keeruline. Õnneks toimub korra aastas kirjanduslik Viplala hoovikohvik – ja see päev on teiste kõrval nii särav, nii eriline. Inspireeriv. Alati on juba ette teada, et tulemas on täiesti kindlalt superkurnav, aga väga-väga vahva päev. Ja ega meil oligi selleks hetkeks kõik juba Viplala hoovis peaaegu valmis sätitud, ainult väravat polnud veel jõudnud avada, kui esimesed külalised ise värava lahti tegid ja ütlesid: „Nüüd juba võib tulla, eks!“ Ja nii see imetore päev hoo sisse saigi.

Eks Viplala kohvikut ootavadki külastajad igal aastal väga, võib-olla isegi sama palju kui selle korraldajad. Miks muidu kohviku perenaine Maret iga aasta aina rohkem bataadi-karamellikooki küpsetama peab? Üle-eelmisel 4, eelmisel 6, sel aastal juba 8 kooki? Ja kõigile ikka ei jagunud. Igal juhul soovime kõikvõimsale Maretile järgmiseks aastaks jõudu-jaksu, tal on tarvis SEDA kooki vähemalt 10 valmis teha. You can do it!

Aga nii nagu sellele aastale kombeks, puhusid ka Viplala kohvikus sel korral uued enneolematud tuuled. Nimelt olid meie hoovi otse Lottemaalt kohale tulnud jänes Adalbert ja doktor Ave, kes täiesti lakkamatult laste (ja raudselt ka täiskasvanute) rõõmuks kildu rebisid ja kogu rahvast ohjeldamatult naerutasid. Näiteks sai üks Cavalier King Charlesi spanjel toreda tervituse: „Lotte! Sina siin!“ Kõik naersid. Südamest. Terve päeva.

Viplala kohviku päeva puhul on tore, et mitte keegi ei vingu ega virise. Ei festivali korraldajad, raamatumüüjad, kohvikupidajad ega külastajad. Kõik on asjalikud ja rõõmsad. Võib-olla ainult midagi taolist võib kuulda vinguval toonil öeldavat: „Miks see kook nii hea peab olema… nüüd ma ju PEAN veel ühe ostma.“ või „Emme! Ma tahaaan seda raamatut!!!“ Aga mis on halba ühes heas koogis või raamatus. Tegelikult mitte miski. Nii ongi kõigil päriselt ka hea tuju.

Sest muidu, mõnel tavalisel raamatulaadal, võib küll kohata pahurapoolseid vanahärrasid, kes teavad rääkida, et näiteks Hitler on elus või et maailma valitsevad sisalikud – õnneks sellised tusased vanapoisid Viplala kohvikusse kunagi ei satu. Miskipärast ei jõua Koidula 5 hoovi ka ühtki külalist, kes piriseks, et raamatud on üüratu kallid, kes neid üldse osta ja lugeda jaksab. Kirjandustänava külastajad on rõõmsameelsed, raamatutest väga huvitatud ja tahavad teiste eestlaste ettevõtmisi toetada. Me näeme seda nende silmis – nii julgustav ja tore! See annab nii mõnusat energiat ja motivatsiooni teha just seda, mida me teeme! Aitäh!  

Ühtegi jonnivat last me isegi ei näinud! Eks muidu ikka võib juhtuda, et nutt tuleb peale, kui suhkruvatt porilompi kukkuma peaks, aga sel aastal jõudsid enne suure vihma saabumist meie juures pea kõik huvilised ära käia ja siis koju teetassi taha soetatud raamatuid imetlema minna. Ilmaga on nagu on! Hästi on! Mis tast ikka kiruda.

Meil oli nagu omaette festival seal Koidula 5 hoovis – kohviku, raamatulaada, lasteala, Viplala lugude ja publikurohkete kontsertidega. Vahepeal ei mahtunud inimesed hoovi äragi! Kahju oli ainult sellest, et ükski fotograaf ega kaameramees kedagi meie Viplala hoovist pildile ei võtnud. Aga me rokkisime täiega ja nautisime iga hetke! Võib-olla ükski võõras fotograaf või kaameramees ei julgenud lihtsalt meie hoovi tulla – sest ega see doktor Ave tõesti… – mine tea, äkki teeb veel süsti!

Järgmisel aastal samal ajal on ju septembris suursündmus! Viplala kohvik saab 5-aastaseks ja see väärib korralikku tähistamist. Ootame siis jälle külla kõiki Viplala hoovikohviku sõpru: suuri ja väikseid, karvaseid ja mitte nii karvaseid. Muidugi jänes Adalberti ja doktor Ave, aga kõiki teisi ka! Tinistamiseni!

Lehvituste saatel

Heliose tiim

Liis Lass Viplala lugusid lugemas
Meie inimesed Viplala kohvikus 🙂
Viplala kohviku perenaine Maret koos abilistega
Viplala kohvikus ootab sind alati maitsev kõhutäis ja mõnus raamat!