Juri Nikulin – ameti poolest kloun

Juri Nikulinit (1921–1997) teadsid NSV Liidus alates 1960. aastast kõik – just siis jõudis miljonite vaatajate ette Leonid Gaidai lühifilm „Koer Barboss ja ebatavaline kross“. Järgnesid sama režissööri „Puskariajajad“, „Operatsioon „Õ““, „Kaukaasia vang“ ja „Briljantkäsi“ – peaosas ikka kas koomikute kolmik Vitsin-Nikulin-Morgunov või Nikulin üksi.

„Grimmiga on teil lihtne,“ ütles Nikulinile Gaidai. „Teil on niigi naljakas nägu. Las nad ainult kleebivad suured ripsmed. Ja teie pilgutage silmi. Sellest näeb teie nägu veel rumalam välja.“

Aga selle näoga, mida nähes vaataja naerma oli harjunud, mängis Nikulin ka arvukalt tõsiseid rolle soliidsetes filmides: L. Kulidžanovi „Kui puud olid suured“, S. Tumanovi „Minu juurde, Muhtar!“, A. Tarkovski „Andrei Rubljov“, S. Bondartšuki „Nad võitlesid kodumaa eest“, A. Germani „Kakskümmend päeva sõjata“. Ka tööst nende režissööride käe all räägib Nikulin selles raamatus.

Ometi on filmid vaid osa nii Juri Nikulini elutööst kui ka elulooraamatust. Ameti poolest oli ta ju kloun. Nii et iga kord, kui teda vajati filmis, tuli saada tsirkuse luba. Ja iga kord seda ei saadudki. Omaette tsirkus oli ju nõukogude (kultuuri)bürokraatia, ja sellegi tsirkusetelgi tagustest räägib see raamat.

Kirju ja detailirohke elulooraamat

Koomiku – kui mitte veel anne, siis kindlasti kalduvus – lõi Juri Nikulinil välja juba varases lapsepõlves. Kui isa, kes ise artistidele tekste kirjutas, viieaastase Juri esimest korda tsirkusesse viis, oli poisi vaimustus ääretu. Juba samal õhtul teatas ta vanematele, et tahab klouniks saada. Kohe õmbleski ema talle „punaste ja kollaste lilledega kirjust ja kärtsust sitsitükist klounikostüümi“ – elu esimese. Niisugune kirju ja detailirohke on kogu Nikulini elulooraamat, eriti selle esimene pool. On ju käesoleva, Ieva Požarskaja kirjutatud raamatu aluseks juba 1979. aastal ilmunud „Peaaegu tõsiselt…“. Selle kirjutas ajakirjanik Vladimir Šahidžanjan, kes „1970. aastate algusest peale rääkis Nikuliniga seitsme aasta jooksul peaaegu iga päev tunnikese või rohkem, kirjutas üles tema mälestusi, dešifreeris hoolikalt üleskirjutusi, ja nii, jupphaaval, kujuneski raamat“. Kirjutamisajale iseloomulikust teosest ei anna välja lugeda täielikku ja tõest NSV Liidu ajalugu, küll aga saab ülevaate vene tsirkuse muutumisest 20. sajandil. Ning muidugi on ammendavalt ja usutavalt kirjas selle riigi esiklouni Juri Nikulini kujunemislugu. Puudutatud on ka tema suhteid teiste esiklounide Oleg Popovi ja Leonid Jengibaroviga, oma alalise paarimehe Mihhail Šuidiniga, eriti põhjalikult aga esimese õpetajaga – legendaarse klouni Karandašiga.

Nikulini ja tema põlvkonna parimad noorusaastad röövis sõda. 1939. aastal ajateenijana Punaarmeesse võetud Nikulin tegi õhukaitseväelasena läbi Talvesõja ja Leningradi blokaadi. Võidust sai ta kuulda Kuramaal, demobiliseerimist tuli aga oodata veel aasta, kuni 1946. aasta suveni. Kui ta siis sama aasta sügisel kodulinnas Moskvas õppima tahtis hakata, ei võtnud teda vastu ükski teatrikool. Viimasel sõja-aastal menukale isetegevuslasele oli see suur pettumus. Kuni ta pääses lõpuks siiski klounistuudiosse.

Järgnesid kümme esimest tööaastat, sisuliselt veel õpipoisiaastad tsirkuses, lõputud ringreisid kodumaal, aga ka Poolas, Rootsis ja Brasiilias. Kuni tulid esimesed filmid, ja koos nendega ka kuulsus. Viimane ei rikkunud kuidagi Nikulinit kui olemuselt head inimest. Üks näide tema omakasupüüdmatust abivalmidusest on osavõtt kampaaniast vangistatud režissööri Sergei Paradžanovi kaitseks. Koos teiste filmiinimeste, aga ka Lilja Brikiga. Kuni Paradžanov 1978. aastal lõpuks vabastatigi – pärast seda, kui Briki õemees Louis Aragon oli tulnud Moskvasse ja isiklikult Brežneviga asjast rääkinud.

Ja kuigi seda laadi kõrvalekaldumisi pealiinist on Nikulini-raamatus palju, peaks seda olema siiski tore lugeda. Kas või juba sellepärast, et enamikku filme ja paljusid tsirkusenumbreid, millest on juttu, saab ka internetis vaadata ja võrrelda, kas asi oli ikka päris nii.

TOOMAS KALL, tõlkija

Tutvu raamatuga “Juri Nikulin. Peaaegu naljakalt” SIIN