Bobbie Peers aitab ka eesti lapsi lugemise juurde

Mainekas Norra filmirežissöör Bobbie Peers (1974) tegi ajalugu juba siis, kui tema film „Sniffer“ Cannes’ ist esimesena kodumaale Kuldse Palmioksa tõi. Veelgi olulisemaks tuleks aga pidada Peersi rolli laste lugejahuvi säilitamisel. On ju üldtuntud tõde, et parim viis lapsi lugemise juures hoida või neid raamatute juurde tuua, on neile suurepäraseid teoseid pakkuda.

Peersi esimene lasteraamat „Lüriidiumivaras“ ilmus 2015. aastal ja sai Norra lugejatelt aasta parima lasteraamatu tiitli. Teosega algas William Wentonist jutustav sari, milles on tänaseks ilmunud veel kolm osa: „Krüptoportaal“, „Orbulaatoriagent“ ja „Maailmalõpugeneraator“. Lisaks kohalike noorte lugejate jäägitule austusele, aga ka lastevanemate ja kriitikute tunnustusele murdis sari jõuliselt ka maailma välja – igati õigustatult ja õnnestunult muide. Tänaseks on raamatu õigused müüdud rohkem kui 30 riiki üle maailma. Eesti keelde jõudis „Lüriidiumivaras“ 2017. aastal, sai kohe lastekirjanduse keskuse juunikuu raamatuks ning valiti ka Lastekaitseliidu heade lasteraamatute sekka. Mis aga veelgi olulisem, kuuldused William Wentonist hakkasid levima ka laste endi seas.

Mis on selle sarja noorte lugejate seas nii menukaks teinud?

Üks, mis sellele kindlasti kaasa on aidanud, on sarja karismaatiline peategelane. Pealtnäha on William Wenton ju igati tavaline 11-aastane poiss, keda huvitab teadus ja igasugu koodid. Ta käib tavalises koolis, tal on armastav perekond. Tõsi, kohalikus koolis ei tunne William end kuigi koduselt, sest tal pole õnnestunud sõpru leida. Osalt on põhjus selles, et ta on kaasõpilastest vaimselt tunduvalt võimekam, kuid olulist rolli mängib ka poisi kompromissitu iseloom. Peadpööritavad seiklused saavad alguse, kui poiss kooliekskursioonil muuseumi lahendab maailma keerukaima koodi – Võimatuse. Edasised sündmused viivad Williami Inglismaal asuvasse Posthumaansete Uuringute Instituuti, mis koolitab maailma parimaid krüptolooge. Tasapisi hakkavad selguma mitmed nüansid poisi minevikust, muuseas ka see, et poisi kehas on suur osa intelligentset metalli, lüriidiumi.

Kuigi sündmused on äärmiselt pingelised – päästetakse maailma hävingust – on teoses rohkelt ka humoristlikumaid noote. Neid tekitavad noorte omavahelised suhted, ekstsentrilised õppejõud, aga ka tehnilised vidinad, nagu rääkivad uksed, teenindusrobotid jmt. Kiiduväärt on Peersi oskus ulmelisi teadussaavutusi lasteraamatusse nõnda sujuvalt ja põnevalt sulandada. Loo käigus jääb kõlama teaduse olemuslikkus – uskumine võimatu võimalikuks tegemisse. See aga on noorte lugejate eneseusule kindlasti vajalik, tegelegu nad siis millega tahes.

Ilmselt köidab rahutuid lugejaid ka Bobbie Peersi kirjutamisstiil. Teos on väga tempokas ja filmilik. Peatükid on mõneleheküljelised parajad ampsakad, mis suudavad suurepäraselt hoida ka kärsituimate lugejate tähelepanu. Need on üles ehitatud stseenidena, mille vahel on selgelt tajutavad lühemat või pikemat ajaperioodi tähistavad katkestused. Samas aga lõpeb iga osa nii põnevalt, et raske on teost käest panna, enne kui viimane lehekülg käes.

William Wentoni sarjas on rohkelt müstikat, salapära, ootamatuid pöördeid ja ettearvamatuid paljastusi, mis on pannud kriitikuid paralleele tõmbama nii Dan Browni „Da Vinci koodi“ kui ka J. K. Rowlingi Harry Potteri lugudega. Tõsi, Peersi teosed annavad neiks kõrvutusteks ainest, kuid sisaldavad lisaks veel ka palju omanäolist ja erilist. Olen üsna kindel, et kaugel pole aeg, kus võrdlusaluseks valitakse just Bobbie Peersi raamatud.

Jaanika Palm, eesti lastekirjanduse uurija

Tutvu raamatutega SIIN