Minu teisipäev Bea Johnsoniga

Ärkan hommikul kümme minutit enne äratuskella, sest kerge ärevus on juba eelmisest õhtust sees – tänane tööpäev tuleb mul veeta maailmakuulsa jäätmeteta elustiili eestvedaja Bea Johnsoniga. Tõsi, Bea ei ole üle maailma nii kuulus nagu printsess Diana oli, aga inimesed, kes teavad midagi zero waste elustiilist, teavad Bea Johnsonit. Ja mitte ainult nägupidi.

Joon hommikukohvi ja vaatan aknast välja kaugusesse – mõtted kihutavad peas ringi – kas ma olen ikkagi midagi unustanud? Huvitav, kui palju ligi 300st huvitunust õhtusele raamatesitlusele kohale tulevad? 30? 35? Äkki tuleb ikka 50 inimest… Ooh, kui õudne see oleks, kui tuleks ainult 6 inimest… Ei tea, kas ma peaks oma ühekordsed salvrätid käekotist välja võtma? Ma loodan, et mu töökaaslase autos ei vedele plastikpudeleid, võib-olla me peame Bead kuskile sõidutama…

Millest kõik see sabin hinges? – Olen umbes aasta aega vedanud kirjastuses projekti, et avaldada tema raamat „Jäätmeteta kodu. Kuidas elada prügivabalt?“ eesti keeles (raamatuga saad tutvuda SIIN). Idee algatajateks olid küll autori Eesti fännid ja prügivaba elustiili praktiseerijad (ja selle poole püüdlejad) Pakendivaba poodlemise grupist Facebookis – tervisi neile! – kuid teoks sai see tõeliselt eriline raamat siiski tänu Heliosele. See on kirjastus, kus ei kardeta riskida. Kogu toimetus oli nõus, et kui me selle raamatu avaldame, siis seda ei saa samamoodi välja anda nagu kõiki teisi raamatuid – tuleb teha midagi erilist. Õnneks see eriline idee ka ühel päeval koitis! Sain kunagi oma healt Tartu sõbrannalt kingituseks ühe märkmiku, mis oli köidetud vanade veneaegsete raamatukaante vahele – teeks meie „Jäätmeteta kodu“ raamatu nii! Mõeldud – mõeldud – kaalutud – mõeldud – arutletud – mõõdetud – arvutatud – mõeldud – tehtud!

Kuna minu riided on 90% ulatuses niikuinii teise ringi poodidest pärit, siis on mul enne kodust väljumist üks asi vähem mille pärast muretseda – ehk ta küsib mu riiete kohta vms – ega ma ju Bead inimesena ei tunne. Olen küll tema raamatuga sina peal ja tean tema põhimõtteid zero waste teemadel, kuid mida ma ei tea – mida ta minult näiteks ootamatult uurida võib. Püüan mõttes palavikuliselt temaga kohtumiseks valmistuda.

Öeldakse, et ülemõtlemine on kunst luua probleeme seal, kus neid tegelikult pole. Nii ka seekord. Kui kell kolmveerand üks tema hotelli fuajees kohtume, saan aru, et olen ülemõtlemises totaalne meister. Bea on väga loomulik ja avameelne prantslane, kes räägib võrdlemisi palju (ja tal ei ole filtrit peal, nagu ta hiljem ise ütleb). Ta ei suru oma vaateid kellelegi peale ega mõista sind kuidagimoodi hukka, kui nuuskad ühekordsesse taskurätti. Tema ise seda lihtsalt ei tee ning ta loodab siiralt, et ühel päeval ei tee seda tema eeskujul ka sina ja miljonid teised inimesed.

Eestikeelne raamat meeldib Beale väga, ta kiidab meid loovuse ja nii keskkonnasõbraliku lahenduse eest ning arvab, et oleme Helioses sellega kindlasti palju raha kokku hoidnud. Räägime kirjastuse turundajaga talle, et pigem on lugu risti vastupidi – tegemist on ühe meie kõige kallima projektiga ning kuna kõik raamatud on köidetud käsitsi, siis need raamatud lõhnavad pigem raha kui kokkuhoiu järele. Oleme Beale isegi ühe erilisema kaanega eksemplari kingituseks välja valinud, kuid ta keeldub sellest kohe. „Ma ei oska seda ju lugeda. Mida ma sellega teeksin?“ on tema lihtne vastus. Bea on oma raamatus esitatud põhimõtete elav kehastus: keeldu (sellest, mida sa ei vaja)!

Bea annab enne raamatuesitlust mitu intervjuud, nii telesse kui ajalehte: ükski küsimus ei tundu talle raske olevat – ta vastab ülipõhjalikult ja tihtipeale pikemalt kui vast tarviski oleks. Hiljem õhtusöögilauas räägib ta meile huvitava loo oma elu esimesest intervjuust, mille ta andis zero waster’ina. Ajakirjanik oli otsustanud intervjuu juurde pilti mitte lisada – nii arvasid ilmselt enamik lugejatest, et Bea ja tema perekonnaliikmed näevad välja umbes nagu USA amišid, kuigi tegelikult on tegemist ju täiesti tavalise tänapäevase perekonnaga. Nad lihtsalt keelduvad pakendatud kaupade tarbimisest.   

Raamatuesitlusele tuleb üle viiekümne inimese (!) ja Bea hakkab juba enne esitluse algust oma kuulajatega elavalt vestlema. Kogu päev laabub kenasti ja nagu ikka, polnud muretsemiseks (ega ülemõtlemiseks) üldse põhjust. Pigem peab muret tundma selle tohutu suure mugavuse- ja rahakultuse pärast, mis maailmas praegu võidutsemas on. Mida saan mina puhtama looduse, keskkonnateadlikuma ühiskonna ja jätkusuutlikuma tuleviku heaks ära teha?  

PS: Bea külaskäik mõjutab mind ja mu töökaaslast veel mitu päeva. Kolleeg hakkab kodus entusiastlikult lapse riidekraami sorteerima, mina kirjutan oma kodukandi linnaosavalitsusse ettepanekukirja, et võiks informeerida ka linnaosa vanemaid elanikke pakendite sorteerimise teemadel.

Triinu Lepp, Heliose projektijuht

Foto: Priit Simson, EPL