Intervjuu Rosie Walshiga uue raamatu „Üks päev, mil olid mu abikaasa“ ainesel

“Carrie endine abielu tuleb uuesti päevakorda, kui ta avastab, et tema esimene abikaasa Johan, kes arreteeriti aastaid tagasi nende pulmapäeval, on vanglast vabanenud … „Üks päev, mil olid mu abikaasa“ esitab lugejatele küsimuse, millest – ja kellest – oleksid nad nõus loobuma, et pöörduda tagasi esimese armastuse ja inimese juurde, kes nad ise kunagi olid.

“Üks päev, mil olid mu abikaasa” on tempokas, tabav ja emotsioonidest tulvil armastuslugu – osalt põnevik, osalt pisarakiskuja. Kauni iluäärtega armastuspõnevikuga saad tutvuda lähemalt SIIN!

_______________________________________________________________________________
Intervjuu autor: Pamela Dorman Books / 19.05.2026

1. Romaan algab Carrie abikaasa Johani vahistamisega nende pulmapäeval – sündmus, mis muudab romantika hetkega õuduseks. Mis inspireeris Teid alustama lugu nii plahvatusliku stseeniga?

“Minu raamatuideed saabuvad sageli fragmentidena ning see avastseen on seni kõige tugevam näide sellest. See idee/fragment lihtsalt ilmus mu mõtetesse: tantsimine, valgusketid, õrn lainete loksumine rannal… ja siis rebivad selle kõige surmavamal ja šokeerivamal viisil katki relvastatud mehed.

Mäletan, et olin aasta või paar varem põgusalt mõelnud armastusloole naisest, kes armub vanglasse sattunud mehesse – sellisele tugevale moraalsele dilemmale, mille üle inimesed võiksid raamatuklubides kolm tundi vaielda. Kuid ma ei olnud seda ideed seni edasi arendanud. Siis, kui olin lõpetanud oma teise romaani „Minu elu armastus“ kirjutamise, ilmus pilt Carrie ja Johani pulmapäevast lihtsalt mu pähe. Teadsin kohe, et see on uks, millest pean sisse astuma. Mul polnud aimugi, miks relvastatud mehed Johani kaasa viivad – ma ei teadnud mitte midagi! Kuid see oli algus, mida vajasin oma kolmandale romaanile ning see võimas avastseen ei ole kogu kirjutamisprotsessi jooksul kordagi muutunud.”

2. Usaldus oli keskne teema nii Teie eelmistes romaanides „Ilma ainsagi sõnata“ ja „Minu elu armastus“ ning nüüd romaanis „Üks päev, mil olid mu abikaasa“ on sellest saanud kogu loo käivitav jõud. Miks on romantilistes suhetes usalduse uurimine olnud Teie loomingus nii oluline?

“Ühes „Ilma ainsagi sõnata“ arvustuses nimetati seda „emotsionaalseks põnevikuks“. Hilisemas intervjuus rääkisin sellest mõistest pikemalt: usun, et ootamatu ja vapustav avastus suhtes võib olla sama kaasahaarav ja südant puperdama panev kui kuriteopaik traditsioonilises põnevikus.
Arvan, et pöördun selle teema juurde ikka ja jälle, sest mulle meeldib kirjutada tavalistest inimestest, kes elavad tavalist elu – tegelikult pole suuremat šokki kui see õõvastav hetk, mil mõistame, et inimene, keda kõige rohkem armastame, petab meid. See, mida enamik meist sellises olukorras teeks, pakub kirjanikule erakordselt viljakat ainest.”

3. Romaan näitab, kuidas üks vastuseta küsimus võib hakata varjutama muidu täisväärtuslikku ja stabiilset elu. Miks arvate, et lahendamata lood – eriti armastuses – avaldavad meile nii tugevat mõju?

“Ükski inimkogemus ei mõjuta meid rohkem kui armastus. Meie mõistus võib edasi liikuda, kuid ma pole kindel, kas keha seda teeb. Just sellega peab Carrie silmitsi seisma, kui ta avastab, et Johan pole mitte ainult vanglast vabanenud, vaid on elus ja terve.
Carrie jaoks ei saanud nende armastuslugu kunagi lõppu. Tunded vaibusid küll aja jooksul, kuid neil ei olnud kunagi võimalust päriselt laheneda. Aastate jooksul on Carrie lõputult mõelnud, kas Johan tundis sama.
Mul oli väga huvitav tasakaalustada Carrie rolli väikeste laste emana, teise mehe abikaasana ja tema vanu tundeid Johani vastu. Samuti ebamugavat tõdemust, et tema keha reageerib mõttele Johanist endiselt samamoodi nagu kunagi varem. Ausalt öeldes ei teadnud ma kirjutama asudes, millise tee Carrie lõpuks valib.”

4. Carrie püüab ühendada emadust, karjääriambitsioone ja vajadust olla emotsionaalselt kohal, hoides samal ajal alles neid osi iseendast, mis eksisteerisid enne teist abielu ja laste sündi. Kuidas kirjutasite sellest pingest nii, et ükski roll ei määratleks teda täielikult?

“Kuigi usun, et selline mitmetahuline emotsionaalne koormus on töötava ema elu loomulik osa, on Carrie minu jaoks siiski erakordne naine. Juba algusest peale armastasin tema tohutut sihikindlust ja näiliselt murdumatut vaimu.
Tema otsus raamatu lõpuosas minna oma teed ja tegutseda iseseisvalt üllatas isegi mind kirjutamise ajal, kuid see oli kahtlemata otsus, mille Carrie oleks teinud.
Samuti veetsin viimased kolm aastat naiskirurge intervjueerides ja nende tööd jälgides. Pean ütlema, et nad tundusid sageli täiesti omaette inimliigina. Eriti paelusid mind need, kellel oli perekond. Miski ei näinud neid kõigutavat – nad olid titaan-tugevad naised.
Nende tähelepanekute juures oli imeline see, et Carrie oli alati just selline naine – juba enne, kui ma oma meditsiinilise uurimistööga üldse alustasin –, ja mulle tundus, et kohtasin teda ikka ja jälle, kui läksin maailma otsima tõelisi inimesi.”

 5. Teie kaks eelmist romaani jõudsid kohe New York Timesi menukite nimekirja. Need on ilmunud enam kui 35 keeles ja neid on müüdud miljoneid eksemplare üle maailma. Ometi ütlete nüüd, et „Üks päev, mil olid mu abikaasa“ on teie seni parim romaan. Mida see raamat teile tähendab ja miks on see Teie lemmik?

“Ausalt öeldes ei tundnud ma selle raamatu suhtes nii enne üsna hilist kirjutamisetappi. Väga pikka aega oli see täielik segadus – nagu ühe raamatu puhul peabki olema.
Aga juba sellest hetkest, kui see esimene rannastseen mu mõtetesse ilmus, teadsin, et kui suudan selle teoks teha, võib sellest saada väga emotsionaalne ja ääretult kaasahaarav raamat, mille tegevus toimub põnevates paikades. Pärast väga palju toimetamist see lõpuks nii läkski. Kirjanikuna on hea jõuda kohta, kus ma seda ära tunnen.

Samuti arvan, et Carrie ja Johan võivad olla minu lemmikud romantilised peategelased. Tunnistan vabalt, et olin Johanisse täiesti armunud – ja ka Carriesse, kui nüüd aus olla. Ka kõrvaltegelasi oli tohutult rõõmus luua, alates Carrie kuulsast aktivistist emast kuni tema jõulise kirurgist mentorini.
Tean, et usun neisse tegelastesse, sest ma igatsen neid nüüd, kui ma neist enam ei kirjuta. Kirjanikega juhtub seda sageli. See on korraga nii ilus kui ka kurb kogemus.”

6. Carrie peab romaanis mõtlema sellele, mida tähendab vastutus – oma abikaasa, laste ja valitud elu ees – samal ajal kui teda tõmbavad kiusatus ja lõpetamata emotsionaalsed suhted. Tegelikult pole ühtegi valikut, mis ei teeks kellelegi haiget. Mida ütleb see meie arusaama kohta moraalist ja truudusest?

“Arvan, et sellised võimatud otsused kuuluvad mingil hetkel iga inimese ellu, kuid laste olemasolu muudab need palju teravamaks. Inimesed jäävad laste pärast aastateks kahjulikesse suhetesse ja olukordadesse. Nad loobuvad oma põhivajadustest ja pööravad selja asjadele või inimestele, keda kõige rohkem soovivad.

Ma maadlesin pidevalt küsimusega, millise tee Carrie peaks valima. Lõpuks lasin tal selle ise kirjutada. Lihtne on inimesi nende tegude pärast hukka mõista ning kindlasti leidub lugejaid, kes ei nõustu mõne Carrie otsusega. Aga kes oleme meie, et otsustada, kuidas inimene peaks käituma, kui teda kisuvad eri suundades kõige võimsamad tunded, mida ta kunagi kogenud on?

Miski ei suuda võistelda esimese armastuse tõmbega. Ja samas ei suuda miski võistelda ema kohusetundega oma lapse ees. Selline olukord tekitab  väga intensiivse konflikti ja just seda tahtsingi ma uurida.”

7. See romaan ei küsi ainult, keda me armastame, vaid ka seda, kelleks me armastuse tõttu muutume. Kas kirjutamise käigus üllatas teid selle loo juures miski?

“Suurim üllatus oli ilmselt avastus, et ma ise ei oleks pruukinud suuta üles näidata samasugust enesevalitsust nagu Carrie pärast taaskohtumist Johaniga suutis. Nende stseenide kirjutamine, kus nende kehad justkui taas „ärkavad“ ja teineteist ära tunnevad, oli lausa judinaid tekitav kogemus.

Kas mina oleksin päriselt õigesti käitunud? Pean tunnistama, et ma ei tea. Mul puudub igasugune truudusetuse ajalugu, kuid ma pole ka kunagi kogenud sellist lõpetamata suhte tõmmet, nagu eksisteerib Carrie ja Johani vahel.

See oli äärmiselt põnev ning kohati ka ebamugav kirjutamisprotsess!”

___________________________________________________________________________________________
Tõlgitud ja toimetatud Heliose poolt.