Heliose raamatusõber Hedi arvustab: Renée Ballardi sari

Meil on raamatusõpru, kes on läbi lugenud suurema osa meie raamatutest ja ka -sarjadest. Palusime Hedil Michael Connelly Renée Ballardi krimisarjale kirjutada raamatupõhised kokkuvõtted, ikka selleks, et anda sulle paremat ülevaadet ja võimalust inspireeruda 📚

“Kui ma esimest korda selle sarjaga algust tegin, köitis mind selle iseäralik ja põnev stiil koheselt. Connelly lõi sobilikult tõsise ja haarava atmosfääri, lisades juurde põnevaid nüansse politsei tööst ja mõrvajuhtumite uurimisest. Olin üdini haaratud. Seni on Helios välja toonud viis eestikeelset raamatut Renée Ballardi sarjast.”

“Öine vahetus”
“Niisiis oled kindel, et ta oli neli päeva kadunud, enne kui Tormine kaks päeva tagasi sisse kolis?”
“Kindel. Jah”
Ballard noogutas. See oli märk sellest, et ründaja võis Ramonat koguni viis päeva valudes ja piinades vangistuses hoida, enne kui ta eelmisel ööl ohvri parklasse viskas ja ta surema jättis.See oli sünge mõte, mida kaaluda.

Ballardi tegelaskuju hakkas mulle koheselt meeldima. Ta on isepäine, pisut eraklik, kuid tohutult sihikindel uurija, kes ei jäta enne jonni, kui õiglus on jalule seatud. Kahjuks ei ole Ballardi tööelu sugugi lihtne. Pärast seda, kui ta esitas kaebuse politseijuhi vastu, kes püüdis teda seksuaalselt ära kasutada, on tema karjäär sisuliselt ummikusse jooksnud. Selle asemel, et tema oskusi hinnata, saadetakse ta öisesse vahetusse, kus ta on võimalikult vähe nähtaval. Süsteem on tema vastu, kuid Ballard ei ole inimene, kes lihtsalt alla annaks.
Kirjanik ei lase lugejal pikalt oodata ning viib Ballardi otse sündmuste keerisesse. Kahjuks on naise aeg piiratud, sest ta peab enda öise tööaja saavutused hommikuti päevasele vahetusele üle andma. Ballardi see aga ei kõiguta sest see väike asjaolu see ei takista teda tõde edasi otsimast. Mulle meeldis väga, kuidas ta keeldub leppimast ebaõiglusega ja uurib juhtumeid edasi ka omal käel, isegi kui see võib talle kalliks maksma minna.
Raamat kogub tuure üles juba algusest, liikudes aina suuremaks paisuva põnevuse poole. Ballardi iseloom annab loole oma näo – temas on visadust, õiglustunnet ja kangekaelsust, mis muudavad ta peategelasena väga kaasahaaravaks ning ausalt ma ei suutnud raamatut kuidagi käest ära panna enne selle lõpetamist.

“Pime õnnis öö”
“Hei, mis toimub?” küsis ta.
Mees tardus. Ta võttis aeglaselt käed sahtlist, mida ta läbi vaatas, ja hoidis neid nii, et Ballard neid näeks.
“Hästi tehtud,” ütles Ballard. “Nüüd öelge mulle kes te olete ja mida te siin teete?”
“Minu nimi on Bosch,” vastas mees. “Ma tulin ühe inimesega kokku saama.”

Sarja teises osas kohtuvad Ballard ning autori poolt loodud vana tuttav tegelaskuju Harry Bosch. Nüüdseks pensionile jäänud Bosch pole aga sugugi valmis uurijatööst täielikult loobuma. Ballardi ja Boschi koostöö hakkab mulle kohe meeldima, sest nende kahe, täiesti erineva inimese vahel tekib mõnus dünaamika. Nad täiendavad teineteist hästi ning koos liiguvad ka uurimised palju sujuvamalt edasi. Kaks kaaslast hakkavad tegelema külma juhtumiga, mis on juba ammu tolmukihi alla mattunud. Ballard ja Bosch ei jäta enne jonni, kui tõde on päevavalgele toodud ja õiglus jalule seatud..
Ka selle raamatu tempo on algusest lõpuni väga hea. Pinge püsib pidevalt üleval, see on ülimalt haarav ning iga uus vihje tekitab soovi veel ühe peatüki lugeda. Lõpuks juhtus jälle see, mis heade põnevikega ikka juhtub – ma ei suutnud raamatut enne käest panna, kui viimane lehekülg oli loetud.

“Öine tuli”
“Oh, kurat, te töötate selle mehe heaks?”
“Mis mehe?”
“Halleri. Töötate tema, selle saatana heaks.”
“Kas tõesti? Miks te nii ütlete?”
“Ta on kaitseadvokaat. Tagatipuks ka hea. Ta päästab karistusest inimesi, kes ei peaks pääsema. Teeb olematuks kõik, mida meie saavutame. Kuidas te teda üldse tunnete?”

Sari läheb aina paremaks! Põnevus, tempokus ja Ballardi huvitav karakter on endiselt alles ning mõjub sama värskelt nagu kaks eelmist osa.
Kuigi Ballard töötab jätkuvalt öises vahetuses, avaneb tal võimalus hakata uurima külmasid juhtumeid – neid toimikuid, mis on aastaid riiulitel tolmu kogunud. Mulle meeldib kuidas Ballardi ei lase end takistada ei bürokraatial ega kolleegide suhtumisel. Isegi kui teda mõrvarühma ei oodata, leiab ta alati nutika viisi, kuidas uurimisele kaasa aidata ja tõele sammukese lähemale jõuda.
Ka Harry Bosch mängib selles loos olulist rolli. Just tema toob Ballardini ühe vana juhtumi, mille uurimine jäi aastate eest pooleli juba siis, kui Bosch alles oma karjääri alustas. Sellest saab nende jaoks rohkem kui lihtsalt järjekordne lahendamata juhtum – see on võimalus anda vastused küsimustele, mis on liiga kaua õhku rippuma jäänud.
Selle sarja juures üha enam meeldib mulle just Ballardi ja Boschi omavaheline dünaamika. Nende omavaheline usaldus kasvab iga raamatuga ning nad moodustavad tõeliselt hea uurijapaari. Koos jõuavad nad tõdedeni, mida mõni inimene oleks eelistanud igaveseks mineviku varju jätta.

“Pimedad tunnid”
“Te pole mõrvauurija.”
“Tean seda, aga varem olin. Ma saan sellega hakkama, leitnant. Oleme juba tunnistajatelt ütlusi võtnud, ma olen käinud kohtuekspertiisi keskuses ja praegu uurime tulirelvade üksuses kuriteopaigalt leitud kuulikesta kohtuballistika infosüsteemi abil.”
“Te poleks pidanud midagi tegema. Oleksite pidanud selle üle andma kohe, kui avastasite, et see pole õnnetusjuhtum.”

Pimedad tunnid on Ballardi sarja neljas osa ning minu jaoks siiani vaieldamatu lemmik. Juba esimestest peatükkidest oli tunda, et kõik toimib – lugu liigub õiges tempos, pinge püsib üleval ning sündmused arenevad just paraja kiirusega. See oli üks neist raamatutest, mille puhul ei tekkinud kordagi tunnet, et mõni koht veniks või oleks üleliigne.
Ballardil on taas käed-jalad tööd täis. Ühelt poolt tuleb edasi tegeleda Boschi vana lahendamata juhtumiga, teisalt tuleb tabada sarivägistajate paar, kes külvab hirmu ja tegutseb järjest julgemalt.
Huvitava lisakihina on autor loosse toonud ka koroonapandeemia. Maskid, piirangud ja pidev teadmatus loovad taustaks tuttava, kuid samas kummalise ja tõese atmosfääri. Loomulikult ei varjutanud pandeemia põhilugu, vaid muutis kogu tegevuse kuidagi realistlikumaks ja usutavamaks.
Iga kohtumise ja mõrvauurimuste vahele jääb parasjagu palju aega, mil Ballard ja Bosch jälle koos töötavad, kuid alati on see sujuv ja mõnusalt kajastatud. Nende omavaheline usaldus ja koostöö annavad lugudele palju juurde, see on üks põhjuseid miks ma iga järgmise osa järele haaran. Ja loomulikult ka see, et sari on äärmiselt kaasahaarav.
Ausalt öeldes ei oskagi ma sellele sarjale midagi ette heita. Iga uus osa on pakkunud täpselt seda, mida ühelt healt krimilt ootan – põnevust, tempot ja tegelasi, kellele on lihtne kaasa elada. Ka seekord ei suutnud ma raamatut enne käest panna, kui viimane lehekülg oli loetud.

“Kõrbetäht”
“Tahaksin väga näha, et see juhtum enne minu lahkumist ära lahendatakse.”
“Mina ka,” ütles Bosch, “Mina ka.”

Kui ma pärast neljandat osa arvasin, et nüüd on sari jõudnud oma tippu, siis pidin üsna kiiresti oma sõnu sööma. Ausalt öeldes läheb iga järgmine raamat aina paremaks. See sari on mind täielikult endasse tõmmanud ja hoiab oma küünistega kinni.
Ma olen seda ka varem maininud, et nende kahe omavaheline dünaamika on nii sobilik ja mõnus, selline kolleegide, kuid justkui nagu isa ja tütre laadne vahepealne suhe. Samuti on mõlemad pigem sellised omaette hoidvad ja isepäised, kuid just need muudavadki nende koostöö nii huvitavaks. Samm-sammult on leidnud nad ühise keele ning sellest kujuneb väga tugev ja toimiv partnerlus.
Seekord vajab Ballard Boschi abi. Ta on alustanud tööd uuel ametikohal ning tema ette satuvad taas külmad juhtumid, mis vajavad lahendamist. Bosch ja Ballard täiendavad teineteist ning koos jõuavad nad lähemale tõdedele, milleni üksi võib olla palju raskem jõuda.
Taaskord üks raamat, mille puhul mõtlesin, et loen veel ainult paar lehekülge, aga tegelikult ei suutnud enne lõpetada, kui kogu lugu oli läbi. See sari on saanud minu jaoks üheks neist, mille järgmisi osasid ootan juba ette.
Kokkuvõttes võin öelda, et Renée Ballardi sari ületas minu ootused täielikult. Mulle meeldib, et tegemist ei ole ainult juhtumite lahendamisega, vaid sama palju räägib sari ka inimestest, nende valikutest, õiglustundest ja sellest, kui keeruline võib olla teha õiget asja süsteemis, mis alati ei toeta. Ballard on tegelane, kellele on lihtne, aga huvitav kaasa elada, ning tema koostöö Boschiga annab lugudele veel ühe väga tugeva kihi juurde.
Kui otsid krimisarja, kus on põnevust, tugevaid tegelasi ja hästi üles ehitatud uurimisi, siis tasub Renée Ballardiga kindlasti tutvust teha.

Pilt ja tekst: Hedi @winterhediworld

Aitäh, Hedi, lugemast ja mõtteid jagamast

Soovitame Renée Ballardi raamatusarja kõigile, kes otsivad krimisarja, mis ei oleks liiga verine ja kõhedust tekitav, kuid pakuks siiski põnevust ja haaraks su endasse. Kirjeldame ise seda kui “malbem krimi”, kus keskendutakse just uurimise protsessile ja kahe uurija vahelisele suhtele. Põnev? Kui inspireerusid, siis raamatusarja leiad SIIT📖