Raamatuklubi Sõnasumin luges: “Nii kaugele kui jalad viivad”
Raamatuklubi on palju enamat kui lihtsalt ühine samaaegne raamatu lugemine – see on võimalus avastada uusi raamatuid, uusi žanre ja vaatenurki, jagada emotsioone ja veeta aega inspireerivas seltskonnas ja muidugi arutada loetut. Põhjalikumas arutelus võib ka esialgu mitte kõige meeldivam raamat osutuda paremaks, kui see tegelikult tundus – nägema loetut teise nurga alt.
„Nii kaugele kui jalad viivad“ on Josef Martin Baueri romaan saksa sõjavangist Clemens Forellist, kes põgeneb 1949. aastal Siberi vangilaagrist Venemaa kaugel idaservas. Ees ootab tuhandeid kilomeetreid pikk ja eluohtlik teekond läbi Siberi, üle mägede ja tundra, et jõuda tagasi kodumaale. See on lugu erakordsest ellujäämisvõitlusest, inimlikust vastupidavusest ja vabaduseihalusest.
Juba üle poole aasta regulaarselt kohtunud raamatuklubi Sõnasumin koosseisus Kersti, Reene ja Käbi olid raamatu osas üsna sarnaselt meelestatud: lugu oli põnev ja tekitas palju mõtteid ja huvitav oli saksa töölaagrite kõrval tutvuda ka vene töölaagri eluga. Natukene tegi lugemise keerulisemaks kirjastiil ja raamatu ülesehitus, aga see andis arutelule seda enam hoogu juurde!
Kersti: See raamat ilmus esmakordselt 1955. aastal ja jutustab mehest, kes põgenes Siberi karmist loodusest ja külma trotsides tuhandeid kilomeetreid vangilaagrist vabadusse.
Väga huvitav, põhjalik ja informatiivne lugemine, mis annab hea ülevaate Siberi vangilaagrite jõhkratest oludest, vangide igapäevaelust ning raskest ja tervist kahjustavast tööst. Samuti saame tutvuda Siberi karmi loodusega – mägede, tundrate, metsade ja veekogudega. Kohtume ka kohalike elanikega ning näeme nende igapäevaelu ja tegemisi.
See põgenemisteekond on ikka karm! Vähesed jääksid seal ellu. Peab olema ikka meeletult suur elujanu, et see kõik üle elada.
Ja isegi kui see kõik õnnestub, muudab kolm aastat sellist elu inimest paratamatult – ja mitte just heas mõttes. Aga kui kaalul on ellujäämine, teed ju kõik, mis vaja.
Sisult meeldis väga, aga raamatu ülesehitus mulle kohe üldse mitte. Tekst oli tihe ja peatükid puudusid. See tekitas tunde, et raamat ei saa mitte kunagi läbi ja kusagil suvalises kohas pidin lugemise pooleli jätma. 🤨
Kui algus kulges mõnusas keskmises tempos, siis keskosa kippus veidi venima, aga lõpp läks juba mega kiirelt.
Reene: Olles ajalooliste, eriti II maailmasõja järgsete raamatute fänn, oli omapärane vaheldus lugeda teost, mis ei räägi ainult elust töölaagris, vaid ka põgenemiskatsetest ja nende tagajärgedest. Kuigi raamat nõudis minult tavapärasest rohkem keskendumist, oli huvitav jälgida Forelli põgenemisteekonda, sellega kaasnevaid seiklusi ning tema kokkupuuteid nii heade kui ka kaheldavate eluväärtustega inimestega.
Ma isiklikult oleksin soovinud, et raamatu tempo oleks olnud tasakaalustatum ja võib-olla ka peatükkideks jaotatud , samas saan aru, kuidas romaani ülesehitus aitab kaasa selle masenduse ja muserdatud oleku edasiandmisele, mida peategelane pidi läbi elama.
Käbi: Uskumatu põgenemise lugu, mis tekitas nii palju mõtteid! Lugu viib alguses lugeja hoopis Venemaa idapoolseimale nurgale ning tutvustab sealse Dalstroi töölaagri igapäevaelu, mis on nii trööstitu, et enamus vange arvasid, et kodu nad enam ei näe. Raamat tekitas rusuva ja muserdunud tunde, aga see ei teinud raamatut halvemaks – vastupidi, see tunne andis tõuke, et uurida Venemaa vangilaagrite lugu ka omal käel. Pinge kestis raamatu lõpuni ja see, kas lõpp oli õnnelik või ei, pole siiani sugugi kindel. Muideks avastasin ka ennast kui lugejat: ilma peatükkideta teost oli isegi kergem lugeda kui hiigelpikkadega, sest sain vabakäeliselt ükskõik millisel lehel pausi teha!
Tekitas huvi!? Raamatu leiad SIIT!
Nii tore, et meil on nii palju raamatuklubisid! Aitäh teile lugemast ja arvustamast ja ka meiega oma mõtteid meie raamatutest jagamast! Loodetavasti saame juba õige pea jagada mõne raamatuklubi arvustusi ja lugemishetki. Seniks aga toredaid lugemiselamusi! 📖
