Põnevikejüngritel on põhjust rõõmustada

Birk Rohelend ei ole eesti lugejale ammugi enam võõras. Ja üha tuttavam on ta kodumaisele kriminullisõbrale. Kui kahe aasta eest ilmus Rohelennu „Sa pead suudlema Silvat“, leidis ta üsna kiiresti tee lugejate südamesse. Ja pani nood ootama järge.

Nüüd on ootus edukalt lõppenud ja krimkasõbra käsi võib haarata „Kuldse lapse“ järele, kus maale elama kolinud Silva jätkab tegutsemist kohaliku ajalehe peatoimetajana, kasvatades eaka vanaema abiga kaht last. Kuigi võiks arvata, et ajakirjaniku pilgu eest ei jää varju midagi, toimub Silva ümber nimelt üha enam säärast, mis tundub esialgu üksikute jubedate seikadena, mida omavahel seostada näib olevat suurem väljakutse kui mosaiikpildi kokkuseadmisega rekorditeraamatusse pääseda.

Rohelennu romaanides ei ole lapsed kunagi vaid kõrvaltegelased. Autor kasvab koos oma tegelastega (või oli see nüüd vastupidi), nii et kunagisest noorte hingeelu sisevaatlejast on saanud tänaseks noor ema, kes teab, mida tähendab hirm jääda ilma oma lastest. Ja just selle hirmuga peab eelmisest romaanist tuttav Silva seekordses osas võitlema. Nii otsesemalt kui ka kaudsemalt, pakkudes tõenäoliselt äratundmist paljudele üksikemadele.

Kuigi lugu on uus, pakuvad põnevust ning varasemale lugejale tuttavlikke detaile lisaks tegelastele ka tegevuspaigad – olgu selleks mets või maa-alune. Seekord jõutakse aga ka kõrgustesse, nii ühes kui ka teises mõttes.

Birk Rohelend ei kirjuta vaid pealispindselt, põnevate lugude pakkumise pärast, meelelahutuseks. Tema tekstides on alati midagi enamat: sotsiaalset vastutust, tõsiseid dilemmasid, nukrat nentimist, et ideaalsust ning lihtsa alguse ja lõpuga lugusid elus enamasti ette ei tule.

Rohelend ja Silva viivad lugeja järjekindlalt piiluma sisse väikeasula hingeellu, mõtisklema maakoha murede üle ning nägema elu suurlinnast väljaspool. Veel enam – jõudma selleni, mis siin elus on saavutamist väärt ja mille nimel. Kas edukus kaalub üles hingelise rahu ja turvalise elu? Kas kodus Või on sellega hoopis vastupidi.

 

Mari Klein, toimetaja