Merkel. Kriitiline pilk

Philip Plickert

Värske käsitlus “Kriitiline pilk” keskendub vaieldavatele otsustele, mida Merkel on teinud 2010. aastatel lahvatanud kriisides: euroala võlakriis, kiirendatud üleminek taastuvenergeetikale Fukushima aatomielektrijaama õnnetuse ajel, araabia kevadele järgnenud pagulaskriis.

Samas on Merkel tituleeritud kõige mõjukamaks naiseks terves maailmas; novembris 2016, kui Donald Trump sai võimule, ülistas New York Times teda kui liberaalse lääne viimast kaitsjat. Äärmiselt vilunud poliitikuna suutis Merkel taastada oma populaarsuse isegi põgenikekriisist tingitud kaose järel ning ilmselt jääb Saksamaad valitsema veel vähemalt neljaks aastaks.

Plickert on Merkeli tegutsemist ja poliitilist isiksust kutsunud analüüsima mainekad autorid. Autorite seas on silmapaistvad inimesed, nagu türgi päritolu Saksa sotsioloog Necla Kelek, publitsist Cora Stephan, kommunikatsiooniteadlane Norbert Bolz, ajaloolane Michael Wolffsohn, Thilo Sarrazin, majandusajakirjanik Roland Tichy, feminismikriitik Birgit Kelle, majandusprofessor Justus Haucap. Veel on politolooge ja ajakirjanikke Suurbritanniast, Ameerikast ja Ida-Euroopast.

Michael Wolffsohn ja Rafael Seligmann tunnevad Angela Merkeli vastu sümpaatiat ja kiidavad teda põgenike vastuvõtmisel ülesnäidatud humaansuse eest. Siiski aimavad nii nemad kui ka ülejäänud autorid, et Merkeli kiirlahendused mitmes valdkonnas võisid Saksamaa ühiskonnale pikaajaliselt peale panna talumatu koorma.

Ühes essees kirjeldab ajakirjanik David Marsh, kuidas eurokriisi vältel muudeti euroala üksikute liikmesriikide võlad märkamatult euroala ühisteks võlgadeks. Majandusteadlasele Justus Haucapile paistab Saksamaa energiapööre kogu maailmas ainulaadse teona, mis läheb Saksamaa kodanikele juba kümne aastaga maksma 520 miljonit eurot. Thilo Sarrazin on pagulaskriisist kirjutanud essee, milles ta hoiatab, et 1,2 miljoni põgeniku lubamine Saksamaale tähendab maksumaksjatele triljoni euro suurust finantskoormat. Ta rõhutab, et varjupaigaõigusega on hakatud võimaldama kontrollimatut sisserännet, ehkki see oli kehtestatud muudel kavatsustel. Ajaloolane Michael Wolffsohn kiidab Merkelit tema inimsõbraliku suhtumise eest põgenikekriisi vältel, ent rõhutab, et moslemite massilise sisserändega imporditakse Saksamaale islamimaailma konflikte.