Sõjaajaloo parimast snaiprist

Raamatut “Valge snaiper” luges ja sellest kirjutas Küllo Arjakas:

Soomlane Simo Häyhä on kindlasti maailma sõjaajaloo üks kuulsamaid snaipreid.  Teadaolevalt surmas ta  542 vaenlast, mis on ligukaudu võrdne NSV Liidu relvajõudude pataljoni täiskoosseisulise isikkoosseisuga. Sellise ainulaadse tulemuse saavutas Häyhä Soome talvesõjas veidi vähem kui kolme kuuga. Ta võitles Laadoga järvest põhja poole jäävas rindelõigus Kollaa jõe ääres. See piirkond oli Soomele oluline, algul strateegiliselt, hiljem moraalselt. Seal sündis talvesõja tuntumaid lendlauseid – Kollaa peab vastu  ja Simo Häyhäst sai selle visa vastupanu elav kehastus.

Teose autor on major Tapio M. Saarelainen, kes oma karjääri jooksul on väljaõppeohvitserina enam kui 25 aastat õpetanud täpsuslaskmist ajateenijatele ja reservväelastele. Üks tema Soome sõjaväelaste ajakirjas ilmunud artikkel Simo Häyhäst pälvis 2003. aastal  parima ohvitserist autori stipendiumi, mis sai ajendiks selle raamatu kirjutamisele.

Simo Häyhä (1905 -2002) oli noor, tagasihoidliku loomuga talunik Karjalas, kes läbis kaitseteenistuse ja osales hiljem kaitseliidu tegevuses. Ta pälvis rea auhindu kaitseliidu võistlustel, aga isegi 1938. aasta mõistes sai ta lühikese, vaid kahenädalase snaipriõppe. Häyhä läks sõtta isikliku,  igati tavalise vintpüssiga, sooritades selle relvaga enamiku oma legendaarsetest tegudest. Olgu lisatud, see oli tavapärase raudsihikuga püss, sest optiline sihik oli taluniku jaoks liiga kallis. Simo Häyhä osales 105 päevases talvesõjas 98 päeva, saavutades 21. detsembril 1939 kõrgeima päevatulemuse – 25 kindlat tabamust. Ta veetis oma tulepositsioonil pikki päevi üksilduses, trotsides vaevusi kui olla pikki tunde liikumatus asendis, tema relv ei võinud teha tõrget isegi mitte –35 kraadise külmaga. Vapper snaiper sai viimasel sõjanädalal raskelt haavata ja nädalapäevase kooma järel tuli aeglaselt elule tagasi. Kolm kuud toitus läbi kõrre, sest vastase kuul läbis ta lõualuu, Häyhäle tehti 14 kuuga koguni 26 operatsiooni. Järgnevalt tahtis snaiper minna vabatahtlikuna jätkusõtta, aga tema haavad olid sõjatee jätkamiseks liiga rasked. Nii jätkus järgnevatel aastatel tavapärane maaharija elu. Huvitav, raamatust ei selgugi, miks Soome väejuhatus kohe ei kasutanud tema suuri kogemusi teiste snaiprite väljaõpetamiseks.

Raamatu autor on allikatena kasutanud senist kirjavara, mida Simo Häyhä kohta kirjutatud ja 1990. aastate lõpupoolel tehtud usutlusi vana sõjaveteraniga. Teose esimene osa keskendubki Häuhä üldisele elukäigule. Kuna küsitleja on oma valdkonnas vaieldamatu ekspert, siis on raamatu teine osa pühendatud selle snaipri edu põhjustele: tahe, iseloom, enesekindlus, sihtimine, relvahooldus, liikumine ja maastiku ärakasutamine, maskeerumine jne. Jutuks on seegi, kuidas Soome kaitsevägi õppis järgnevalt Häyhä kogemustest. Selgub, et vastupidiselt aastakümneid levinud kuulujuttudele ei tulistanud Simo Häyhä mitte kordagi vastast puu otsast ja autori esimest sellekohast pärimist ei pidanud ta algul isegi mitte tõsiseks küsimuseks.

Sõjaajaloo suurim Simo Häyhä ei taotlenud kunagi oma saavutustele tunnustust, sest ta tegi, mida kästi ja niihästi kui oskas. Raamatu autori küsimustele tema poolt surmatud sõjameeste täpse arvu kohta ja seda, mida ta ikka ise kartis neil karmidel sõjapäevadel – nendele küsimustele Häyhä ei vastanudki.

Tutvu raamatuga SIIN