Noorukiiga – mitte hormoonide möll, vaid muutused aju arengus

Koolipsühholoog Veste Roosaar luges raamatut “Ajutorm” ja pani kirja, miks see raamat on vajalik nii lapsevanemale, noorukile endale kui ka noorukitega kokku puutavatele õpetajatele, treeneritele, psühholoogidele jne.

Noorukiiga on proovikivi nii noorele endale kui ka temaga seotud täiskasvanutele. Kui mõelda, et see aeg on tarvis kõigil lihtsalt kuidagi üle elada, jätame noored ilma hädavajalikust toest ja loobume säilitamast väärtusi, mis tulevad meile endalegi kasuks, ka vanuigi.

Daniel J. Siegeli „Ajutorm. Teismelise aju jõud ja siht“ aitab sügavamalt mõista, miks noored käituvad impulsiivselt, riskeerides ja justkui tagajärgedele mõtlemata. Teaduslikele uuringutele tuginedes, kuid lihtsalt ja arusaadavalt on Siegel – lastearst, psühholoog ja teadlane – selgitanud, millised muutused toimuvad 12–24aastase inimese ajus ja kuidas see neid mõjutab. Noor mõistab, mis temaga toimub, ja täiskasvanu suudab ehk nii mõneski noorte tekitatud olukorras jätta hinnangud ja emotsioonid kõrvale.

„Ajutormi“ ei pea lugema algusest lõpuni nagu tavalist juturaamatut – võid alustada just sellest peatükist, mis sind kõige rohkem kõnetab. Võib-olla tahad keskenduda praktilistele harjutustele, mida siin on pakutud ohtralt, või otsid selgitust, miks kogetule just ühel või teisel viisil reageerid.

Esimese 12 eluaasta kogemused mõjutavad tugevalt seda, millised inimesed meist kujunevad. „Ajutormi“ abil saame mõtiskleda, millise pagasi oleme lapsepõlvest kaasa võtnud – millised on meie kiindumussuhte mustrid. Ja kui need on ebaturvalised, annab midagi ette võtta. Igas vanuses. Veel ei ole meie võimuses muuta oma geene, küll aga oma aju – muutes oma meelt ja käitumist. Muuta saab seda, mida oled tundma õppinud.

Mulle meeldib, kuidas Siegel selgitab meelemürkide tarvitamist ja sõltuvuste tekkimist. Ta ei hirmuta ega targuta, vaid jagab selgitusi. Teaduslikule põhjendusele toetudes kirjeldab ta lihtsalt ja selgelt, mis, miks ja kuidas toimub. Ja see mõjub. Sellest jääb teadmine, mis ühel hetkel loodetavasti mõjutab noore inimese valikuidki.

Kellele see raamat on mõeldud? Autor ütleb: „Kui loed seda raamatut noorukina, siis loodan, et saan aidata sul hakkama saada neil rasketel ja põnevatel isikliku arengu radadel, mis noorukiikka jäävad. Kui aga oled nooruki lapsevanem või õpetaja, nõustaja, treener või noorsootöötaja, siis sooviksin, et minu avastused aitaksid sul veelgi rohkem noortele toeks olla, et nad puberteeti kui etappi, mis edasist elu uskumatul määral kujundab, lihtsalt „üle ei elaks“, vaid sellest ka innustust saaksid.“

Tutvu raamatuga SIIN